Kolmapäev, 22. september 2010

Sõru regatt külaliste Toomase ja Tuuli silme läbi.

Tere!


Üritame siin siis puzzlet kokku panna möödunud nädalavahetusest Sõru regatil 18. septembril.



Selleks et kõik ausalt ära rääkida peame alustama stardist.

Kuna genu tõrkus üles minemast, ei olnud start just suurepärane, aga ometi alustasime kolmandalt positsioonilt. Esimesse kontrollpunkti ei läinud me just kõige suurema hooga, kuna spinni me ei kasutanud. Aga seda tegid meist eespool olevad Wesilind ja Marie. Meie õnneks Wesilinnul spinnakeri heiskamine ei läinud just kõige libedamalt ja väga suurt vahet nad sisse sõita ei suutnud. Kuna tuul oli umbes 10 m/s edelast, oleks kreeni vähendamiseks vaja olnud veel ühte tursket meest kallutama. Siinkohal peab ära mainima, et meid oli kolm meest ja üks kärbsekaalus naine. Esimese kontrollpunkti võtsime kindlalt kolmandana ja tagantpoolt tulevad jahid meid enam ei ohustanud. Edasi läks sõit Triigi sadama alla, kus oli järgmine kontrollpunkt. Kuna suutsime hoida teravamat nurka, püüdsime Wesilinnu Triigi punkti juures kinni. Ja kuna tuul maa lähedal vaibus, tekkis lootus teisele kohale. Mis seal salata, vaatamata algusele, tunne oli hea. Marie oli selleks ajaks läinud juba oma teed. Meie õnneks viis see tee pisut liiga kaldale lähedale ja Wesilind seilas nende järgi. Kuna tuul vaibus veelgi nii umbes 5-6 m/s, oli see rohkem mere pool sõites suureks eeliseks meile. Poolel teel Triigist Sõrule oli selge, et kui tuul ei tõuse, teeme Wesilinnule ära. Aga tuule vähenedes kasvas ka meie ahnus. Võtsime sihikule Marie. Läks rebimiseks. Mariel läks tõsiseks sebimiseks nähes ootamatuid konkurente. Finišijoon muudkui lähenes ja algas tõeline võidusõit. Joosep võttis isegi pilsist pool ämbrit vett välja ja päevakorda kerkis küsimus üle parda heita kolm viimast õlut ja kõik kummikud. Eriti hea meel oli olematu turske kallutaja üle, keda sai eespool mainitud. Mingil põhjusel näidati meile Marie pealt rusikat. Tunne oli ülev Ja nii me esimesena finiši võtsime napilt Marie ees. Sadamasse sisse sõites jõudis kohale ka hommikul piirivalve poolt lubatud tõsine pagi. Peale kosutavat sauna, sööki ja autasustamist visati vana traditsiooni kohaselt kapten Ülari vette. Juhtus kõige sogasem koht olema. Välja ronides nägi meie kapten välja nagu tõeline vetevana.